7.augusti hommikul hakkas Elva alumise Coopi parkimisplatsi nurk täituma
jutuvadast ja punnis reisikottidest. VVVSA retkejuhte ootas ees nelja-päevane
õppereis Leetu tutvumaks sealsete looduskeskustega ja kogemustega looduse
tutvustamisel. 7.15 olid kotid mahutatud bussi ja algas pikk sõit Leetu Anyksciaisse.
Siinkohal tänavad kõik osalejad meie abivalmis ja vaikset bussijuhti Tõnist, kes viis meid täpselt õigel ajal sinna, kuhu vaja. Kogu reis sai üldse teoks SA
Kodanikuühiskonna Sihtasutuse toel ja kandis nime”Ideekavast teostuseni-
arenguhüpe uuenduslike lahendustega matkaradadel”. Aitäh ka Geale, kes
vaatamisväärsused järjekorda ajas. .Uuenduslikud ja vahvad olid nad tõesti.
Alustasime Anyksciai kitsarööpmelise raudtee muuseumi külastamisest. Sõitsime
ka. Lahtise, kitsarööpmelise, koliseva ja tossava rongiga.
Pildil kujutatud vedur oli muuseumi eksponaat, giidi sõnul täiesti töötav.
Esimese päeva lõpetas sellesama looduspargi ja kogu Baltikumis ainulaadsel
puuvõrarajal kõndimine. See jalutusrada on 21 meetri kõrgusel maapinnast ja 300
meetri pikkune. Rada lõppes 34m kõrguse torniga, kust oli imeline vaade
kohalikule männimetsale ja Sventoji jõele. Tee raja alguspunkti nõudis tublisti
ronimist, sest oli järsu tõusunurgaga. Õnneks võimaldasid teele jäävad Puntukase
kivi(265 tonnine rabakivimist rändrahn, rahvuslikkuse üks sümbolitest) ja erinevate
pesakastide ekspositsioon piisavat puhkepausi. Raja ja torni elamused olid
võimsad. See puuvõrarada avati 7.augustil 2015, rajale kulus 395 tonni metalli ja
1500 kuupmeetrit betooni. Rajal käies võib maalma vaadata läbi puulatvades
elavate lindude, loomade silmade. Olla nii kõrgel-see on imeline.
Muljeid pungil sõitsime esimesse peatuspaika- Gervalise Villasse. Tee kulges
kuusenoorendikus ja kergitas silme ette imeilusa hotelli ning peegelsileda järve.
Õhtusööki aitas oodata kosutav suplus selles väga puhtas ja selge veega järves.
Teisel päeval nautisime Aukstaitija Rahvuspargi Looduskeskuse külastamist, kus
peaaegu kõigile meeldis vesiveskite pildinäitus, mis oli paigutatud valgustatud
vesirattale. Kogu reisi vältel hämmastas leedukate oskus paigutad mahukas info
väikesele pinnale ja oskus siduda teave piltidel nutilahendustega. Looduskeskuse
lähistel saime osa vanadest matmiskommetest(arheoloogide poolt väljakaevatud)
ja uudistasime kohalikku kirikut. Kirikumäelt avanes hingemattev vaade
looduspargile, mille maastik sarnane meie Lõuna-Eestiga ning oru põhjas lesivale
järvele(neid oli rohkesti).
Otsiti välja matkasaapad, sest ees ootas kohalik looduskool ja matk selle
territooriumil. Looduskool omas suuri ruume rikkaliku inventariga ja paljudel seisis
keelel küsimus rahastamisest. Vastus oli selge- igale lapsel eraldab kool(riik) nn
pearaha, mille eest saab laps mitu päeva looduskoolis olla. Rada kulges all-üles,
sisaldas erinevaid metsatüüpe, maastikke jne. Selgitusi jagasid looduskooli giid-
õpetaja ja looduskeskuse giid.
Järgmine külastatav koht oli Leedu Kosmosemuuseum ehk Lithuanian Museum of
Etnocosmology, mille vastu tekkis huvi juba ehitist kaedes. „Ufo” oli maandunud.
Giidi abivahendiks oli kaelas rippuv nutitahvel. Üldse kogu väljapanek oli
interaktiivne. Saime targemaks küll. Saime teada sedagi et NASA astronaudi
Bobko vanaema on leedukas. Ja seda, et kroonide meisterdamine on leedus au
sees tänapäevalgi. Eriti pulmadeks, kus krooni alumine osa sümboliseerib seda,
mis olnud, ülemine pool seda, mis ees. Noorpaar keskel. Loogiline Lõpetasime
kõrgel, all kivirahnudest päikesesüsteemi mudel(nagu vanad leedulase seda
kujutasid ja nägid).
Päeva lõpp saabus hotellis Belvilis. Järve polnud, aga päev oligi pikk ja supluseks
poleks jõudu jätkunud.

Kolmandal päeval külastasime Leedus tähtsat kohta- Asvea lossi varemeid ja
kuulasime entusiastliku giidi ülevaadet Leedu ajaloost(vürstiriigi kujunemisest).
Dukstais toimunud matka ja matkajuhti kiidavad kõik. Tadas oli enesekindel, tark ja
asjalik retkejuht, kelle erialaks olid kullilised. Ta rääkis meile huvitavalt kohalikust
loodusest. Saime palju teda kunelist, keda seal leidub, kulliliste eripärast,
tammepuudest ja tammedes elutsevatest mardikatest. Teekond ise kulges maalilise
jõe kallastel ja pakkus järjest erinevaid elamusi.
Kiire sõit Kernavesse, kus uudistasime UNESCO Maailmapärandisse kuuluvat
pronksiaegset küla. Sealsetes kaitserajatistes toimusid suured väljakaevamised,
uudishimu kutsus vaatama ja jalutajaid tabas paduvihm, mis uudistajad
läbimärjaks tegi.
Kiire pesuvahetus ja retkejuhte ootas kuulus Bistrampolis Manor, millel oma
kujunemislugu. Bistramopolis Manori tallid on Leedus kümne seas ja omanik on
selle üle väga uhke. Teada saime selle seetõttu, et omanik ise tegi meile kiire käigu
oma valdustes. Loss on kujundatud spaahotelliks, säilitades mõisaaegseid ehitisi
ning kaunist aeda. Lukkude rohkus tiigi kaarsillal kinnitab Bistrampolis Manori
populaarsust pulmapeo kohana.
Jälle ärasõit,tund Krekenasse, kus uurisime külastuskeskust, tunnetusrada,
hekipõõsastest labürinti. See oli koht, kus ka piisonid vabalt elasid, aga aeg oli
peaaegu lõunas ning loomad peidus. Polnud mingit võimalust neid välja meelitada.
Loodus käib ikka oma korra järgi.
Leppisime külastuskeskuse, torni ja matkarajaga. Matkarajal said soovijad jõudu
tammepuust ja proovida, kuidas helisevad erinevad puuhalud. Labürintki tekitas
elevust- näed lõppu, aga välja ei saa.
Birzais jalutasime Sirvena järvele rajatud Leedu pikimal jalakäijate sillal. Silla ehitas
Sirvena mõisnik, et linnast saaksid inimesed tulla tema linavabrikusse tööle. Sild on
525 meetri pikkune ja võimaldab järve imetleda. Seda me tegimegi. Järves oli hulganisti
kalu, vesiroose ja nastik, kes vaatajatest lõpuks tüdines ja järve peitu läks. Mõis oli
neoklassitsistlik ehitis ja üks kaunimaid Leedus. Mõisa sissepääsu valvasid suured
tsemendist lõvid, mis on algsete, Sankt-Peterburgist toodud lõvide koopid.
Originaalid olid pronksist ja viidi Kaunase Sõjamuuseumi. Mõisas käisid hoogsad
restaureerimistööd, mille lõppemise järgselt on mõisakompleks veel nauditavam.
Enne pikka sõitu koju ronisid retkejuhid Kirkilai vaatetorni, kust avanes vaade Birzai
regionaalpargi karstijärvedele ja omapärasele regionaalpargi maastikule. See
künklik maastik(reljeef) ongi selle regionaalpargi rikkuseks, samuti karstijärved.
Vaatetorn meenutab kuusirpi või kummulikeeratud kanuud. . Kui meie
karstijärved enamasti suvel voolavad maa all, siis Birzais on järved ka suvel
veega täidetud ning mõnikord erinevat värvi .
Koju! Oli pikk, huvitav, väsitav, õpetlik. Mõtteisse jäi leedulaste oskus iga lapikest
ruumi ära kasutada, palju muljeid, rohkelt infot ja tõdemus, et Lõuna-Leedu, see
piiriäärne osa on ikka kaunis küll.